Ometi on energeetika üks neist vähestest aladest, millega iga inimene ja ettevõtja vahetult kokku puutub ja mis seetõttu peaks olema suurimal määral avatud avalikkuse kontrollile. Meil aga on seevastu range salastatus varjanud avalikkuse eest kõike olulist, mis puutub Eesti energeetika tulevikku alates sellest ajast, kui NRG esimene äriplaan, eeskätt avalikkuse survel, tagasi lükati.

Lükati tagasi sellepärast, et elektrijaamade aktsiate müügihind oli lihtsalt naeruväärne, et taotleti ülikõrget rentaablust, nõuti Narva elektrijaamade monopoolse seisundi säilitamist ja neile kindla mahuga turu garanteerimist, et Eestile ei tahetud jätta mingit tegelikku kontrolli elektritariifide kujunemise üle.

Sellepärast ei ole midagi imestada, kui viimastel nädalatel on jällegi tajutavalt suurenenud kogu rahva, eeskätt aga ettevõtjate, teadlaste ja poliitikute ohutunne energeetikas toimuva suhtes.

Tahes-tahtmata tuleb pähe mõte, et keegi kavandab Eesti energeetikas midagi varjatult, tahab tagamaid salastades ülejäänud inimesed lihtsalt toimunud fakti ette seada, umbes nii, nagu taheti teha fosforiidiga viisteist aastat tagasi. Salastatuse kindlustamiseks aga püütakse asjast huvitatutele tagurlaste ja energeetika tuleviku ohustajate silti külge kleepida.

Salatsejatel tuleks ükskord aru saada, et inimestel ei ole tähtis mitte niivõrd see, kas elekter on toodetud era- või riigile kuuluvas elektrijaamas. Tahetakse vaid kindlust, et täna ja ka homme kindlustaks meie ainukesed ja seni monopoolses seisundis olevad Narva elektrijaamad meid võimalikult odava ja kvaliteetse energiaga.

Tahetakse garantiid, et uus omanik ei seaks meid olukorda, kus Eesti elektri hind hakkab kõikuma sama meeletus rütmis, nagu seda teeb nafta hind maailmaturul. Tahetakse, et me ei käituks oma ainukese taastumatu energiaressursi – põlevkivi – suhtes ühepäevaperemehena.

Erastamine pole imevahend

Eestis on elektrijaamade erastamisest räägitud kui imevahendist, mis ühel hoobil lahendab kõik, ka ettevõtte monopoolsest seisundist tulevad probleemid ja ohud. Viimase viie aasta kogemused näitavad ilmekalt, et see ei ole kaugeltki nii, pigem vastupidi.

Minu ohutunnet on viimastel päevadel suurendanud teade, et nüüd on hakatud kaaluma ühe elektrijaama erastamist ja teise, vanema, konserveerimist. Kuivõrd avalikkusel peale üldsõnaliste loosungite igasugune informatsioon ja põhjendused puuduvad, on mul võimalik toetuda üksnes oma subjektiivsele ohutundele. Selle järgi joonistub Eesti energiaturust välja järgmine pilt.

Lühiajalised eesmärgid

Kuivõrd energia tarbimine on meie regioonis pidevalt vähenenud ja ilmselt jätkab vähenemist, on Narva elektrijaamade omanikel majanduslikult kõige kasulikum piirduda üksnes elektrienergia baaskoguse tootmisega, mille jaoks piisab neil ka ühest, uuemast elektrijaamast.

Sesoonsed ja päevased tipud tuleb sel juhul Eestisse sisse osta, mistõttu firma käive ja tulud jäävad küll väiksemaks, kuid see eest ei ole investoril vaja tegeleda teise elektrijaama rekonstrueerimise ega ka seal liigseks jäävate inimeste koondamisega. Samuti ei ole nende mureks, mis hinnaga ja mille eest Narva hakkab edaspidi soojust ostma, kui Balti elektrijaamas elektri tootmine lõpetatakse. Ka võib ostja teha endale kõige soodsama valiku põlevkivikaevanduste suhtes, valides välja need, mis tagavad lähemaks ajaks odavaima kütuse elektrijaamadele.

Sisuliselt tähendab see energeetikas pikaajalistelt eesmärkidelt lühiajalistele ümberorienteerumist ja põlevkivienergeetikast loobumist.